joan

Astun bussi ja mulle söödetakse sisse mingeid tablette, mis pidid hädavajalikud olema. Istun akna all ja vaatan tähti. Mulle meenub, et Madise tähtkuju üks täht on sama, mis minul (ärge otsige loogikat) ja kutsun ta enda juurde, et rääkida. Lobiseme suvalistest asjadest. Keegi tuleb ja annab mulle mingit vedelikku, sest ma räägin liiga valjusti, kusjuures ise ma seda ei taju. See on lavendlivedelik.

Vahepeal olen kuhugi jõudnud.. Suveöö on soe ja taevas tähti täis, umbes nagu Muhus. Istun majatrepil Tema kaisus. Räägime juttu ja grillime vahukommitaolisest materjalist moodustisi. Vaatame tähti ja armastame.. 

Ta näitab mulle kaardi pealt, kus ta maja asub. Plaanil on kujutatud ühtlaselt kruntideks jaotatud maalappe ja nendevahelisi teid.. aga see ei ole linn, sest tegemist on eramajadega, mis asuvad üksteisest suhteliselt kaugel. Kaart ise on reljeefne, nii et rohelist ala katsudes on tõesti tunda muru tekstuuri.. ja hall ala tundub sõrmede all kui asfalt.

Varahommikul jõuan lõpuks staadioni tribüünide taha, kus on suured betoonplokid. Sätin seal veidi oma asju, kui hakkab vihma sadama ja lähen tribüünide alla varju. Millegipärast tulevad eriti erootilised mõtted pähe.. Vihm jääb järgi, lähen tagasi betoonplokkide juurde. Keegi tuli või läks, tahtis või andis midagi, see jäi segaseks. Millegipärast on mul kohutavalt kiire, et Tema juurest läbi minna ja siis ruttan juba hallide kortermajade ja poriste põldudega ääristatud maanteed mööda raudteejaama. Olen täiesti segaduses, millise rongi peale pean minema ja mis üldse toimub, aga kohutavalt kiire on. Keegi annab mulle pileti ja näitab, kuhu minema pean. Istun rongi ja siis meenub mulle, et ma sõidan Prantsusmaale, läbi mingi teise riigi. Korraga ma ei tea, millise Pariisi rongi peale istuda ja kuidas sealt edasi jõuda, aga unustan selle sillerdava ümbruse tõttu ruttu. Kuskil on suur saal, mis on millegipärast täiesti tühi, ometi on lauad korralikult kaetud ja pool saali on jäetud tantsimiseks. Igaks juhuks ma sinna ei lähe..

Leian end järgmisest jaamast.  Tabloo näitab, et paariminutiste vahedega lähevad kohe-kohe välja kolm või neli Pariisi rongi, aga ma ei tea, millise peale istuda. Loomulikult ei jõudnud ma enam ka piletit osta ja pean öö kuskil veetma, seda osa ma ei mäleta.

Järgmisel päeval jõuan õnnelikult Pariisi ja millegipärast tunnen end kohutavalt kindlana, olgugi et prantsuse keelt ma super hästi ei oska ja linna ka põhjalikult ei tunne. Jalutan Gare de l'Esti ja kassas ütlen, et soovin Tremont'i sõita.. aga parandan end kiiresti, sest väikese küla nimi ei ütle mitte midagi ja ütlen ruttu: "Bar-le-Duc." Tädi seal kassas võtab ühendust naaberkassaga mingisuguse kummalise süsteemi abil ja lisaks piletile annavad nad mulle ka mingisuguse võtme tohutult pika paela otsas. Tahan juba ütlema hakata, et mul ei ole seda vaja, aga mõtlen siiski ümber. Iial ei või teada. 

Rongis istudes meenub mulle, et mitte keegi ei tea mu tulekust, aga see ei sega mind - nad ei peagi teadma. Kui olen kohale jõudud, saan teada, et see võti on mingi kämpingulaadse asja oma. Tuba asus mäenõlval ja oli pikliku kujuga, natuke meenutas rongivagunit, aga oli tehtud kivist ja pisut keskaegse stiiliga. Selline täiesti lihtne koobas, kui nii võib öelda. Hetk pärast sisseseadmist tuleb üks tumedate pikkade lokkis juuste ja karvase lõuaga mees ja hakkab külge lööma. Ta suudleb mind ootamatult ja sel hetkel ma ei taha olla ma ise. Järgnevat näen kõike kõrvalt: see mees suudleb hoopis valges kleidis tumedapäist habemega (!) naist.. Väga veider, aga ka sealses õhkkonnas on midagi erootilist, ilmselt nende tunded ja meeleolud on kuidagi edasi kandunud, kuigi vaatepilt pole just väga veetlev. Mees palub naist, et ta ööbiks tema juures, aga naine keeldub vallatult. Miks mitte, isiklik elamine on palju mugavam.. Samal ajal on tunda ka kellegi kolmanda kohalolekut, mis justkui häiriks seda situatsiooni, aga saan aru, et see olen ma ise.

Vannituba - selline suhteliselt avar, ilma vannita hetkel, ainult dušš on seina peal, sinise põranda ja valgete seinadega (kirjelduseks neile, kes pole mu kodus käinud). Olen Temaga koos duši all ja ühel hetkel saabub roosa mull, mis muutub punasemaks ja kuumemaks.. vannitoaerootika siis.

Jalutan kollase paneelmaja poole, sisenen viimasesse trepikotta ja lähen kolmandale korrusele. Ukse avab täiesti tundmatu ja mitte kõige ilusam tuhmblondide juustega tütarlaps. Ta juhatab mu viisakalt edasi, pakub leiba ja jäätist sinna peale (jäätise limpsin ära ja leiva poetan prügikasti - see oli üks vastikutest leibadest). Mingil hetkel on ärganud ta vanem vend ja tüdruk juhatab mu alla korrusele (jäi mulje, et korter oli läbi kahe korruse). Istun lahtikäivale diivanvoodile ja ootan Teda. Ja Ta tuleb. Räägime millestki ja läheme koos ära.