Viimasel ajal on unenäod eriti segaseks muutunud. Igasuguseid lõike ja juppe on tohutult palju, need on hästi kiired, hägused ja segase sisuga. Ometi kumab neist läbi mingi ühtlane toon, mis muudab nad seeriaks.
Ühes unenäos oli mingi teema koolikappidega. Alguses avastasin, et üritan vale kapi ust lahti teha. Siis tuli pähe mõte, et kapid on teise kohta tõstetud, aga numbri järgi olin ikka õige kapi juures, millest pärast avanemist vaatas vastu mingisugune sodi.. Sellest unenäost mäletan veel paberilehele keskjoondusega trükitud laulusõnu, aga ükski sõna peale ärkamist meelde ei jäänud. Vist oli mingi jõululaul..
Kooli neljas korrus. Mingi remont oli käsil, mille käigus tuli väga hinnalised kalliskividega kaunistatud suured ja rasked peeglid koridori tõsta ja hiljem klassidesse transportida. Mässasin ühe peegliga, mis oli minust mitu korda suurem (huvitav muide, et mul oli jõudu seda tõsta..) ja see ei tahtnud kuidagi püsti seista. Siis tuli üks spetsialist näitama, kuidas asi käib ja soovitas üldse eemale hoida, sest ma ju niikuinii ei oska .. Hiljem olin sama peegliga klassis 410, kus paigutasin ta tagumise seina äärde.
Tänases unenäos jätkus samasugune toon ja teema. Olin kooli hiljaks jäämas, ema viis mu vana punase Golfiga Smuuli tänava risti, kus autost väljudes võtsin kaasa autopaberi (plokk A4 valgeid pabereid, mis olid mõeldud autos hoidmiseks), kolm vorsti ja mingi magusa saia. Jalutasin kooli ja kapi juures olles tulid teised rääkima, et kellel on inglise keeles kõik asjad korras, ei pea tundi minema. Mõtlesin siiski korraks minna nägu näitama. Kui enne oli koolimaja täiesti tühi, siis nüüd jalutasin hoopis kunstiklassi poolt tulles mööda koridori. Mingid kaks tüüpi laulsid valju häälega. Üks neist oli otsustanud Aro stiilis riietuda - kena mikker pähe kammitud, ultramariinsinine särk, lisaks oli ta vesti selga tõmmanud. Poisi järel käis direktor ise ja vahtis temale ainuomase ilmega. Koridori teises otsas, seekord hoopis teisel korrusel, oli toimumas mingisugune operatsioon, kus patsiendile esitati teiste ees isiklikke küsimusi. Pärast toimus mingi arstide nõupidamine, kuid arstid osutusid hoopis näitlejateks. Läksin koju.. mõtlesin, et arvuti jäi kooli, aga leidsin selle riidekuhja alt üles.
Samas unenäos jalutasin unenäoisaga männikus. Täiesti eestipärane koht, aga küllaltki künklik ja ühes orus oli pisut Gubbiot meenutavad keskaegsed majad, kusjuures Gubbio sümbolitega. Jalutasime sellest kohast mööda ja jõudsime mingi talu õuele. Koht oli mulle tuttav, läksin hoovimajja, mis oli samasugune nagu varem, aga tolmune. Aknast vaatasin, kuidas "isa" pani suure maja trepi ette mingisuguse ilutulestiku moodi asja, mille peale mammi kohe trepile tormas, koer kannul. Kutsu sai mingi tohutult suure toidukuhjaga üle kallatud, millest ta siis end läbi näris..
