Maabume hommikuhämaruses tundmatul maal, millegipärast meenub Holland. Pärast väikest jalutuskäiku jõuame esimeste elamuteni - täiesti tavaline paari kõrgema künkaga maastik, tegemist on tulevikuarhitektuuriga. Siseneme ühte "mätasmajja" ja vaatepilt on tõeliselt kummaline. Kogu ruum on uuristatud käikudeks ja ovaalseteks pesadeks mitmel korrusel. Tillukesi ruume eraldavad avad on samuti ümarad, seinad on ebatasased ja lubjatud välimusega, millele hämar soe valgus annab virsikukarva tooni. Mööblit ma ei märka, aga on selge, et iga ruum kuulub kindlale inimesele ja need on läbikäidavad, moodustades niimoodi terve käikude süsteemi. Kõige rohkem sarnaneb see ehitis vist sipelgapesale. Võiks arvata, et elamu on ebameeldiv, aga üldse mitte.. on kuidagi väga soe ja kodune tunne.
Minuga koos on veel mingid kaks nooremat inimest, keda ma üldse ei mäleta ja mingil hetkel kaovad nad täiesti ära. Otsime ühte Rhona-nimelist tütarlast ning meid juhatatakse järgmise mätasmajani ja öeldakse, et teisele korrusele on vaja minna. Kui olen kohale jõudnud, näen valget redelit ning ronin üles. Teise korruse tuba paistab juba ja kohe minu ees on kastvoodi, kus üks tumedapäine noormees raamatu lugemise katkestab ja mulle tervituseks naeratab. Ta kutsub mind oma tuppa, mis näeb juba täiesti tavalise elamise moodi välja. Igal pool on raamatud ja muu pudi-padi, aga silmnähtavalt mingist vanast ajast, võib-olla tema lapsepõlvest. Vestleme elulistel teemadel ja ühel hetkel istume õues, mätasmaja kõrval asuva puu oksal. Selle maja ümbruses on üldse palju vanu ja suuri puid, kuigi üldiselt on maastik suhteliselt lage. Mere värskust on tunda ja hommikusinises taevas säravad üksikud heledamad tähed. Kuskil eemal on tuulegeneraator, mis teeb naljakaid liigutusi ja pärast kukub üldse mätta peale, aga midagi ei juhtu. Läheme tagasi tema tuppa, mis asub ühtäkki täiesti tavalise, pisut itaaliapärase kahekordse kivimaja teisel korrusel. Kõik on hele. Avara toa kõrval on kolmnurkse kujuga vannituba ja ülemise korruse galerii. Vasakult, otse toa kõrvalt läheb trepp alla, paremale jääb avar köök ja otse ees on välisuks. Läheme õue.. Rhonast ja kahest saatjast ei tea ma siiamaani midagi.
Minuga koos on veel mingid kaks nooremat inimest, keda ma üldse ei mäleta ja mingil hetkel kaovad nad täiesti ära. Otsime ühte Rhona-nimelist tütarlast ning meid juhatatakse järgmise mätasmajani ja öeldakse, et teisele korrusele on vaja minna. Kui olen kohale jõudnud, näen valget redelit ning ronin üles. Teise korruse tuba paistab juba ja kohe minu ees on kastvoodi, kus üks tumedapäine noormees raamatu lugemise katkestab ja mulle tervituseks naeratab. Ta kutsub mind oma tuppa, mis näeb juba täiesti tavalise elamise moodi välja. Igal pool on raamatud ja muu pudi-padi, aga silmnähtavalt mingist vanast ajast, võib-olla tema lapsepõlvest. Vestleme elulistel teemadel ja ühel hetkel istume õues, mätasmaja kõrval asuva puu oksal. Selle maja ümbruses on üldse palju vanu ja suuri puid, kuigi üldiselt on maastik suhteliselt lage. Mere värskust on tunda ja hommikusinises taevas säravad üksikud heledamad tähed. Kuskil eemal on tuulegeneraator, mis teeb naljakaid liigutusi ja pärast kukub üldse mätta peale, aga midagi ei juhtu. Läheme tagasi tema tuppa, mis asub ühtäkki täiesti tavalise, pisut itaaliapärase kahekordse kivimaja teisel korrusel. Kõik on hele. Avara toa kõrval on kolmnurkse kujuga vannituba ja ülemise korruse galerii. Vasakult, otse toa kõrvalt läheb trepp alla, paremale jääb avar köök ja otse ees on välisuks. Läheme õue.. Rhonast ja kahest saatjast ei tea ma siiamaani midagi.
- 0 ratings
