joan

Keerasin 2 päeva tagasi oma voodi jälle normaalsesse asendisse ja unenäod tulid tagasi. Võib-olla mõjutab ka see, et juba mõnda aega kasutan padja asemel teist tekki, mis pakub lihtsalt rohkem võimalusi..

Esimesel ööl nägin unes, kuidas mingi kambaga (neist tundsin ära Tema ja Matthieu) jalutasime bussijaama poole. Järgmisel hetkel istusime bussi tagumisel istmel, lobisesime millestki - ma ei kujuta ettegi, mis keeles. Sõitsime Suurerootsi poole, eelmise suve laagriplatsile. Mina läksin millegipärast maha enne Vanamõisa teeotsa, sealt edasi liikusin hääletades. Sain oranži žigulli peale, mida juhtis Kaisa. Autos olid veel Marie ja mingid tüdrukud. Selline mõnus džässikamp. Kaisa rääkis midagi autokoolist...

Täna öösel nägin mingit ulmesinistes toonides suurlinna tööstusrajooni. Ma ei saanudki aru, kas oli hommik, õhtu või lihtsalt vihmane päev. Ta seisis kuskil tänaval, ootas mind. Me ei rääkinud üldse, aga ometi oli kõik nii selge ja arusaadav. Mõttevahetus toimus elektriautode ja mingi ralli teemal. Ta läks mingi ühissõiduki peale (troll metropolis tundub väga kummaline idee), distantsi hoides järgnesin Talle. Sõidukis oli nägus tõmmu nahaga noormees (mitte, et sellised väga pinget pakuks), seljas valge karvane kapuutsiga pusa, millel olid katkendlikud mustad ja roosad horisontaalsed triibud. Eemalt meenutas see tiigrimustrit, lähedalt vaadates oli pusa lihtsalt korrapäraselt säbruline. Muide, igasugused mustrid-värvid-tekstiilid tulevad unenägudes päris tihti ette. Sõiduk möödub ühest kõrgest lehmamustriga majast ning peatub. Vahetan Temaga pilke, läheme maha. Jalutame majade vahelt kuskile tundmatusse kohta... just nagu mingi streetrace'i teema. Valgus on endiselt sinakashall, ainult veidi heledam..