joan

Hiilisin õhtuhämaruses mööda uduseid soid. Isa oli juures ja õpetas, kuidas ja kuhu astuda. Jõudsime tee äärde, kus varjusime autode eest. Siis läksime edasi mööda kuivemat rada, mis oli täis roostetanud rauda. Lõpuks jõudsime mingi suure põlluni, kus asus lagunenud heinaküün ja eemal pisike maja. Pidin kassi püüdma seal.. aga ei õnnestunud.

Teises unenäos olin tema kaisus. Ta ütles, et armastab mind.. ja lubas, et ei tee enam kunagi midagi sellist. Kurb..

Olen isahunt, kes üritab koos emahundiga suurest talust põgeneda. Maja ümber on kaks karjamaad ja kaugemal mets. Esimesel korral õnnestub üle aia hüpata, aga metsapiiril on müür, millest me ei saa üle. Järgmine põgenemiskatse, hoopis teise suunda.. kolmandal korral siis saame müürist üle ja jookseme metsa, mis on pikliku kujuga. Saab joosta ühele poole või teisele poole ning hiljem selgub, et ka mets on aiaga piiratud. Üks inimene ajab meid taga. Emahunt kaob varsti kuhugi ära ja inimene, kes meenutab noort Eduard Viiraltit, tahab hoopis sõbraks saada. Niisiis kolime metsas mahajäetud majja. Elame seal, midagi süüa ei ole.. Taluinimesed tulevad meie juurde laamendama ja pritsivad igale poole valget guašši laiali.

Teises unenäos olen ma mina ise, millest annab tõestust vannitoa peeglisse vaatamine. Olen külas tumedapäisel noormehel, kes väga meenutab ühte näitlejat. Oleme koos, lõbutseme, käime koos duši all ja armastame.. Ainuke probleem on selles, et ma ei tunne teda, ei tea ta nimegi. Ma ei ole näinud ta vanemaid, kes teises toas askeldavad.. Kõik on väga ilus, aga pinnapealne, ja see hirmutab mind.

Ps. Eile vaatasime koolis prostitutsiooniteemalist õppefilmi. Loodetavasti pole viimane unenägu sellega seotud, kuigi aeg-ajalt on unenäod hiljutiste sündmuste üle vindi keeratud variant. Ehk siis ei hakka pealkirja muutma..

Jalutan koos Temaga keskpäeval täiesti tundmatuseni muutunud Ruhnu saarel, maastik meenutab pigem Muhu avarusi. Kõnnime mööda teed, mis teeb ringi ümber saare ja on ümbritsetud üksteisest küllaltki eemal asetsevate uute kortermajadega. Otsime elukohta. Jõuame ilusa helekollase L-kujulise nelja korrusega maja juurde, mis hakkab mulle kohe alguses meeldima. Sellel on lillekastid sepistatud piirdega rõdudel, selline lõunamaine stiil. Mõtlen, et maja nurgas oleks väga lahe elada, umbes teisel või kolmandal korrusel. Jalutame veel ringi ja õhtul pimedas jõuame sama maja juurde tagasi. Seekord uurime elamu tagumist külge, kuhu viib kitsas asfalttee, teisel pool on hõre männimets. Maja alumisel korrusel paistab läbi akende ujulakompleks mullivannide ja aurusaunadega. Üleval on katuseterrassid. Siseneme trepikotta ja läheme teisele korrusele nurgakorterit vaatama. See on tõeliselt lahe! Kujundatud kollase ja teiste soojade toonidega, materjaliks valdavalt puit. Lisaks kõigele on korteri mitmetasandiline ja heledast puidust redelitega. Tahan!

Hiljem, kui oleme end sisse seadnud, vaatan kaardilt, et maja asub saare lõunaosas ja lennuväljale lähemal. Järgmisel hetkel istungi lennukis, seletan midagi kiiresti mobiiliga... ja ärkan. 

Varahommikul jõuan lõpuks staadioni tribüünide taha, kus on suured betoonplokid. Sätin seal veidi oma asju, kui hakkab vihma sadama ja lähen tribüünide alla varju. Millegipärast tulevad eriti erootilised mõtted pähe.. Vihm jääb järgi, lähen tagasi betoonplokkide juurde. Keegi tuli või läks, tahtis või andis midagi, see jäi segaseks. Millegipärast on mul kohutavalt kiire, et Tema juurest läbi minna ja siis ruttan juba hallide kortermajade ja poriste põldudega ääristatud maanteed mööda raudteejaama. Olen täiesti segaduses, millise rongi peale pean minema ja mis üldse toimub, aga kohutavalt kiire on. Keegi annab mulle pileti ja näitab, kuhu minema pean. Istun rongi ja siis meenub mulle, et ma sõidan Prantsusmaale, läbi mingi teise riigi. Korraga ma ei tea, millise Pariisi rongi peale istuda ja kuidas sealt edasi jõuda, aga unustan selle sillerdava ümbruse tõttu ruttu. Kuskil on suur saal, mis on millegipärast täiesti tühi, ometi on lauad korralikult kaetud ja pool saali on jäetud tantsimiseks. Igaks juhuks ma sinna ei lähe..

Leian end järgmisest jaamast.  Tabloo näitab, et paariminutiste vahedega lähevad kohe-kohe välja kolm või neli Pariisi rongi, aga ma ei tea, millise peale istuda. Loomulikult ei jõudnud ma enam ka piletit osta ja pean öö kuskil veetma, seda osa ma ei mäleta.

Järgmisel päeval jõuan õnnelikult Pariisi ja millegipärast tunnen end kohutavalt kindlana, olgugi et prantsuse keelt ma super hästi ei oska ja linna ka põhjalikult ei tunne. Jalutan Gare de l'Esti ja kassas ütlen, et soovin Tremont'i sõita.. aga parandan end kiiresti, sest väikese küla nimi ei ütle mitte midagi ja ütlen ruttu: "Bar-le-Duc." Tädi seal kassas võtab ühendust naaberkassaga mingisuguse kummalise süsteemi abil ja lisaks piletile annavad nad mulle ka mingisuguse võtme tohutult pika paela otsas. Tahan juba ütlema hakata, et mul ei ole seda vaja, aga mõtlen siiski ümber. Iial ei või teada. 

Rongis istudes meenub mulle, et mitte keegi ei tea mu tulekust, aga see ei sega mind - nad ei peagi teadma. Kui olen kohale jõudud, saan teada, et see võti on mingi kämpingulaadse asja oma. Tuba asus mäenõlval ja oli pikliku kujuga, natuke meenutas rongivagunit, aga oli tehtud kivist ja pisut keskaegse stiiliga. Selline täiesti lihtne koobas, kui nii võib öelda. Hetk pärast sisseseadmist tuleb üks tumedate pikkade lokkis juuste ja karvase lõuaga mees ja hakkab külge lööma. Ta suudleb mind ootamatult ja sel hetkel ma ei taha olla ma ise. Järgnevat näen kõike kõrvalt: see mees suudleb hoopis valges kleidis tumedapäist habemega (!) naist.. Väga veider, aga ka sealses õhkkonnas on midagi erootilist, ilmselt nende tunded ja meeleolud on kuidagi edasi kandunud, kuigi vaatepilt pole just väga veetlev. Mees palub naist, et ta ööbiks tema juures, aga naine keeldub vallatult. Miks mitte, isiklik elamine on palju mugavam.. Samal ajal on tunda ka kellegi kolmanda kohalolekut, mis justkui häiriks seda situatsiooni, aga saan aru, et see olen ma ise.

Maastik oli Umbria kohta suhteliselt lage, meenutades Andrea kodu juures olevat põldu. Suhteliselt kuivanud rohi, puid eriti ei olnud. Mara ja teiste itaallastega sõitsime rolleritega kuhugi putkasse, kust osteti suitsu ja pizzat. Mina nõudsin endale loomulikult Hawaii pizza. Edasi läks tegevus hoopis Kuressaare lossipargis, kus jalutasin koos Maraga. Pidi olema suve keskpaik, sest kõik oli väga roheline. Mitte selline kevadiselt õrn ja hele, vaid tume. Puudel oli hästi palju lehti, nii et park oli peaaegu pime. Rääkisin Marale meid hiljuti külastanud lõuna-itaallasest Mariast.

Siis olin Temaga ja ta sõpradega.. Sõitsime samuti rolleritega. Jõudsime kuhugi bowlingusaali või sellisesse kohta ja edasi ma ei mäleta..

Nägin väga ähmaselt, et olin oma koolis spordiõpetaja. Mõõtsin mingeid jooksuaegu hämaras spordihallis. Millegipärast toimusid jooksukatsed mitmes kohas, nii et pidin vahepeal mingeid raskeid tähiseid tassima ja ükski jooksja appi ka ei tulnud. Seejärel läksin hoopis läbi kooli koridori maja taha staadionile, sealt oli vaja mingeid asju tuua. Tagasi tulles olid uksed remondi tõttu suletud ja pidin minema läbi teise korruse. Seal oli ukse asmel mingisugune tumepunane vaip. Kõhklesin veidi, kas olen ikka õiges kohas, kuid hr Haandi kinnitas, et läbipääs on täiesti olemas. Jõudsin lõpuks kummaliste asjadega tagasi spordisaali. Nüüd olid seal juba lauad, keegi rääkis midagi ja lõpetajatel olid ühesugused valged roosade lilledega kleidid. Viisin asjad kuhugi ruumi ja mind kutsuti ka istuma. Sättisin üles statiivi fotoka jaoks. 

Püüan jälle põhjalikumalt mediteerimisega tegeleda ja loomulikult kajastub see unenägudes. Nimelt on viimase nädala ööd olnud väga-väga kirjud, mäletan igast ööst midagi, aga sageli ähmaselt. Sellegipoolest kirjutan mõned fragmendid siia üles.

20.novembril nägin unes lisaks Jaapani tüdrukule veel midagi endise ratsabaasi Vesta teemalist. Nimelt toimus seal endiselt tegevus, aga kõik oli väga muutunud. Ei olnud korda, tall oli räpane, mäletan veel ühte tohutult suure peaga inetut hobust. Mind saatis pidevalt noor sälg Wiking, kes üritas kelmikalt näksida-lutsutada. Aed oli rohtukasvanud ja olid tekkinud mingid uued läbikäigukohad. Mingil ajal oli tegevus hoopis teises kohas, väga-väga tillukeses tallis, kus olid suured hobused, kes trügisid ja mürgeldasid.

Järgneval ööl, nägin unes üüratult suurt arhitektuurimaastikku. Tegemist oli mingi suurlinnaga, kus inimene ei olnud suuruse poolest mitte keegi. Kuskilt bussipeatusest pidime üle tee minema, kuid ülekäiguraja kohale oli ehitatud hoopis pikliku kujuga kaubamaja, niimoodi Corbusier' stiilis postidele. Ruumi kokkuhoid ja kaubandusnipp missugune! See meenutas lihtsalt poodidega silda. Kui seal jäi silma väga muutunud stiiliga PTA boks, muutus mu unenägu teadlikult. Nimelt hakkasin poes otsima neid asju, mida mul tegelikult vaja on. Kui unenäomina jäi mingit asja vaatama, siis reaalne mina hüüdis talle, mida otsida, justkui oleks kiire. Muide, seal oli ka meesteosakond. Riietest veel nii palju, et seal olid mingid haiged mustad lakitud nahast kott-saapad. Nagu oleks mingid nutsud ümber jala tõmmatud, aga need olid kuldse paelaga pealt kaunistatud. Unenägu muutus pärisunest, mida ma ei mäleta, teadlikuks uneks ja sealt edasi ärkvel olekus unelemiseks.

Tänane unenägu leidis aset mingisuguse kooli keldrikorruse sööklas, mis meenutas natuke rohkem mingit pubi või sellist. Millegipärast arutlesin kellegagi selle üle, mis on kõige tõhusam nipp kaalust alla võtmisel - alustada enda mõtlemisest. Minu ümber kogunes tõeliselt peenikesi keppjalgadega põhikoolitibisid, kes olid teemast huvitatud ja nende seas olin ma popp :D Järsku läks kõik väga kiireks ja segaseks, oli mingi perekondade vahetuse teema, keegi Risto ja tema ema Lilith.. 

Muide, päris kindlasti tulevad unenäod siis, kui mediteerida ja õigel ajal magama minna, enne seda veel reikit teha. Ideaalne padi on ka kindlasti abiks. 

Tundub, et unenägemises on mõningane edasiminek toimunud - nägin esimest korda lõunauinaku ajal und. Ja veel nii täiuslikku! Nii terviklikku! Ärgates mäletasin kõike, kuid nüüdseks on osa kaduma läinud.. Aga nüüd siis unenäost.

Kõik algas endise poisi korterist (Kuressaares!) ja ma ei saanudki aru, miks ma seal olin. Jäin seal magama, täpselt samamoodi nagu päriselt - kogemata. Korraks isegi ärkasin ehmatusest ja hea oli end oma toast leida. Kui ma unenäos ärkasin, ehmatasin, jooksin ruttu koridori, tõmbasin saapad jalga ja sättisin end minekule, ise püüdlikult vabandades. Noormees millegipärast oli pealetükkiv ja palus, et ma ei läheks. Kui ma ukse lahti tegin, tõmbas temagi jaki selga ja tuli kaasa. Ta oli hoopis teistsugune, isegi nägu oli teine. Peale ilusast punasest tellismajast (see, mis Õuemaja juures on) väljumist läksime kumbki oma teed. Mina läksin linna poole, tema pargi poole.

Jalutasin läbi kultuurikeskuse. Seisatasin hetkeks leti ääres, mis asus ukse kõrval, ja nägin ühte sinisetriibulises džempris naist mingites paberites tuhnimas. Tema kõrval oli kast 11c matemaatikakontrolltöödega eelmisest aastast - töö nr 20. Keerasin korraks pea kõrvale ja juba ta andis mulle lehe, mille kohta (pidasin seda mate tööks) küsisin, kuidas see võimalik on? Ta vastas: "Nagu ikka," mille peale leidsin oma käte vahelt hoopis reklaamlehe. Tahtsin oma tööd tagasi või vähemalt näha küsida, aga naine oli juba kadunud. Samal hetkel tuli saali linnapoolsest uksest välja suurem rahvamass igasugustes veidrates kostüümides, väga ulmelise suurusega tegelasi ja muud sellist. Neil vist lõppes mingi proov. Vilksamisi nägin sinises džempris naist, aga ta kadus jälle.

Keegi noormees haaras mu enda käe kõrvale ja väljusime majast. Kiirel sammul kõndides nägin vilksamisi ta võrdlemisi väikest keha, pruuni lokkis juuksepahmakat ja boheemlaslikult karvast lõuga. Jalutasime, rääkisime kummalistest asjadest. Kasutasin võimalust, et küsida nende matemaatika tööde kohta. Ta ütles, et meie klassi motiivi kasutatakse ühes etenduses ning mulle meenus valge lipp, kuhu olime mustaga 11c peale trükkinud.

Enne silda läksime üle tee ja jalutasime edasi piki jõge või jõesängi kulgevat kitsast rada. Meist möödus palju väga erineval tasemel rulluisutajaid ning tema kasutas alati juhust, et mul ümbert kinni võtta ja teelt kõrvale tõmmata. Väga pealetükkiv, mõtlesin.. Aga ta käitus seejuures nii loomulikult, nagu oleksime terve igaviku teineteist tundnud.

Ühel hetkel olin ta voodis ja vaatasime laes rippuvast telekast mingit jaburat multikat. Mind hirmutas mõte, et nii suur telekas (selline vana ja suur) ripub laes, nihkusin tema poole, et ma täpselt teleka all ei oleks. Ta krabas mu kaissu ja küsisin, kas see telekas alla ei kuku. Ta vastas: "See on ju betooni küljes". Ma ei saanud aru sellest seosest ja küsisin, millega ta ripub seal. "Niidiga. Võid rahulik olla, see ei kuku alla, ta on seal juba ammu." Telekas kõikus vahepeal millegipärast hirmuäratavalt ja pugesin veel kaugemale, teki alla.

Ruumist veidi: elamine tundus olevat täiesti vastu maad. Selline suur madal saal, kus üks külg on klaasist. Klaasseina juurest vasakult tuli kõrgemalt trepp alla, ilmselt olid seal kõrgemal mingid teised eluruumid. Tema tuba asus saali tagumises vasakus nurgas, samamoodi veidi kõrgemal, aga ei olnud varjatud seinaga. Oli ainult pisike madal võre, et alla ei kukuks. Aga vaade pargile oli imeline... Kuskilt jutust tuli välja, et oleme Viljandis.

Ähmaselt mäletan mõnesid ilusaid hetki.. kallistusi, suudlusi. Tal vist siiski õnnestus mind võluda.

Siis tulid trepist ta ema ja õde, läks mingiks ägedaks seletamiseks, et miks poiss aega raiskab jms.. Mingi asi vist oli vaja ära teha ja tundsin end rohkem kui üleliigsena. See oli väga õige hetk kadumiseks e. ärkamiseks..

Algust ma päris täpselt ei mäleta, aga unenägu oleks justkui järg eelmisele: purjetasime mingite saarte juures neist igaühel peatudes. Viimane koht, kuhu läksime, oli väga kummaline maja, mille omanikuks unenäos oli keegi tuttav. Maja oli väljast ehitatud peamiselt puidust ja väga imelike korrustega. Koht, kust sai majja siseneda, läks trepist alla ja seejärel tuli keerata paremale. Vastu vaatas küll saunaukse klaas, aga ilmselt oligi maja sissekäik just nimelt saunast. Muide, "sõidukid" sai jätta trepi ette. Saunas oli mingisugune rahvas, osad tundusid olevat mu klassivennad. Kuskilt sai mööda redelit üles teatrilavale ronida, aga redel ise meenutas sellist kuupi, mille neli külgtahku moodustusid horisontaalsetest pulkadest.

Teatrilava. Mõned rekvisiidid kahest näidendist ja madrats ohtrate punaste, mustade ja lillade kulisside vahel (saali ei olnud) - üsna intiimne. Olin uinumas, kui Tema tuli mu kõrvale.. Ta silitas õrnalt mu nägu, kaela ja juukseid, järgides hiljem neid liigutusi oma pehmete huultega. Kuum õhk voolas üle mu keha ja tundsin, kuidas ümbritsev maailm kaob. Korraga oli lava hoopis tühjem, ainult meie kahekesi..

Tegevus toimub veel samas majas. Kuidagi jõudsin kahvatukollasesse koridori, kus kohtasin kahte klassiõde. Läksime koos edasi alumisele korrusele, kus oli veel üks teatrisaal, millest paremale jäi piklik lagunev puhkeruum, mille kaudu pääses edasi kahte wc-sse ja mingisse elutuppa, kus oli haige vanamees. Etendust, mis saalis toimus, olen varem mingis unenäos näinud, sest reaalsuse jaoks on see liiga sürr. Sellest on mul meeles mingi lõpuosa, kus inimesed plaksutavad ja neil on selja peal riidest sildid, kuhu on vildikaga midagi peale kirjutatud. Nende välimus oli sünge: tumedamad toonid (khakiroheline, hall ja must), seljas lihtsad tööriided ja näod kummaliselt tõsised.

Jooksin sealt kiiresti ära, ronisin mööda "redelit" teatrilavale ja pugesin Tema kaissu.

Ps. Ärgates ma seda unenägu ei mäletanud, aga kui voodisse pikali heitsin ja korraks nuusutasin hommikumantlit, mis lõhnab ikka veel Tema järele, siis tuli kõik korraga meelde.

Istun Pariisi moodi suures linnas mingil bulvaril asuva maja ukse ees ja olen ümbritsetud noortest inimestest, kellega mul ei tundu midagi ühist olevat. Jälgin nende vestlust ja mõtlen: "Mida ma siin teen?!" Järgmisel hetkel jalutan mööda laia tänavat mingi väikese haljasala poole. Keegi tumepruunide ja lühikeste juustega noormees on minuga, aga me ei räägi. Pole millestki rääkida. Taevas on kuri ja hall, tõmban jaki krae üles ja liigume mingi punakaspruuni puumajakese juurde. Maja on selline "kokkupandav suvila", väikese terrassiga ukse ees. Istun sinna korraks ja kuskilt tulevad kolm umbes 7-aastast poissi värviliste veepüstolitega. Viskun pikali, tõmban jaki üle pea ja nad kallavad mu veega üle.

Veel üks asi, mis meenus hiljem: linn oli täiesti tühi, mis ei läinud kuidagi kokku linna olemusega. Ei autosid, ei inimesi (peale nende, kellega kokku puutusin).

Nagu hK juba kirjutas, on hommikuid, kus ärgates tead, et nägid unes midagi eriti sürri, aga konkreetset lugu kokku panna ei oska ja üksikud pildid kustuvad iga sekundiga. Viimasel ajal on mul neid päris tihti ja see teeb meeletult kurvaks. Olen tähele pannud, et mõnikord tulen unenäost tasapisi reaalsusesse ja siis juba hakkan konkreetselt mõtlema. Peaks kohe unenäo peale mõtlema, aga see üleminek on nii sujuv, et ei tule selle peale. Tavaliselt kipuvad siis need lucid unenäod ka tulema, aga just selles unepoolses reaalsuses, millest midagi ei mäleta. Võib-olla aitab selle vastu äratuskell, aga siis vist ei ole eriti lootust lucid dream'e näha.

Kirjutan siis viimasest kahest unenäost lihtsalt märksõnad.

Paar päeva tagasi: vana kollane veneaegne kivimaja kuskil põllul, tantsimine, Daimi dražeekommid, ilus roheline ja pisut müstiline vana aed ja Tema.

Tänane: must isane kassipoeg valge ninaga, kelle pesa oli kuskil kuuris, ta ema ja õde viidi minema; mingid inimesed - kõik naised, erinevas vanuses ja pole neid kordagi kuskil kohanud; saun, mille kasutamiseks pidi ilgelt kaua ootama kuskil klassiruumi moodi kohas koos nende inimestega. Muide, see on üks selliseid, kus kurb tunne kassipoja pärast on ikka veel alles, aga lugu selle taga ei mäleta.

Oleme inglise keele klassis ja mängime mingit kummalist mängu. Oli antud mingi sõna, näiteks SEKS (nagu minu unenäos), millele tuli iga tähe juurde leida sõna ja see sõna ära seletada. See toimus eesti keeles ja mingite kummaliste tantrateemaliste sõnaraamatutega.

----

Kaks suurt kolmekorruselist puumaja mahajäetud põlluserval, millest ühel oli eriline ajalugu. Nimelt oli täpselt maja kõrval umbes kaks korda suurem ja hästi jäme puu, mis kunagi oli äikese eest kaitset pakkunud kahele ameeriklasest medõele.

----

Jalutame matkajatega laudteel, mis oli ehitatud üle mere. Vesi ei olnud sügav, selline meetri jagu ja hästi sinine, nii et hele liiv oli ilusasti näha. Liikusin kõige ees. Ühes kohas oli laud puudu, astusin sellest üle ja ei pannud tähelegi. Aga üks naine minu järel peatus, kummardas selle augu juures ja küsis: "Mis oli 2000 aastat tagasi? 4000?" Mingis kontekstis sai näiteks toodud angerjas, mis parasjagu laudtee alt läbi ujus.

Vannituba - selline suhteliselt avar, ilma vannita hetkel, ainult dušš on seina peal, sinise põranda ja valgete seinadega (kirjelduseks neile, kes pole mu kodus käinud). Olen Temaga koos duši all ja ühel hetkel saabub roosa mull, mis muutub punasemaks ja kuumemaks.. vannitoaerootika siis.

Jalutan kollase paneelmaja poole, sisenen viimasesse trepikotta ja lähen kolmandale korrusele. Ukse avab täiesti tundmatu ja mitte kõige ilusam tuhmblondide juustega tütarlaps. Ta juhatab mu viisakalt edasi, pakub leiba ja jäätist sinna peale (jäätise limpsin ära ja leiva poetan prügikasti - see oli üks vastikutest leibadest). Mingil hetkel on ärganud ta vanem vend ja tüdruk juhatab mu alla korrusele (jäi mulje, et korter oli läbi kahe korruse). Istun lahtikäivale diivanvoodile ja ootan Teda. Ja Ta tuleb. Räägime millestki ja läheme koos ära.