joan

Tegevus toimub suures tehasehoones, mis on ümber kujundatud mingit laadi ühiskondlikuks keskuseks (poed, üritused jne).   

<pornolõik jääb seekord vahele>

Tõmban kapuutsi pähe, panen päikeseprillid ette, vaatan kella ja jooksen kahe korruse vahel asuvasse pesumasinatega ruumi, kus pidime tiimiga kokku saama. Ühel blondil tibil on infot, et meid jälitatakse. Keegi ei tea, kui suur see kamp on, aga ründajaid tuleb ikka igast seinapraost. Esimest kohtan kuskil nurgas varitsemas, aga ta näeb mind ja ei saa midagi teha. Jooksen mööda saepuruga kaetud staadioni, minu kõrval on tüüp, kes viskab mind noolemängu nooltega. Saan mõnedega pihta, aga üllataval kombel väga valus ei olegi. Selle eest viskan topeltjõu ja -täpsusega nooled tagasi. Ta jääb maha, aga ees on juba järgmine. Sellel saavad nooled suhteliselt varsti otsa ja siis üritab ta mind liiklusmärgiga lüüa, see ebaõnnestub. 

Astun bussi ja mulle söödetakse sisse mingeid tablette, mis pidid hädavajalikud olema. Istun akna all ja vaatan tähti. Mulle meenub, et Madise tähtkuju üks täht on sama, mis minul (ärge otsige loogikat) ja kutsun ta enda juurde, et rääkida. Lobiseme suvalistest asjadest. Keegi tuleb ja annab mulle mingit vedelikku, sest ma räägin liiga valjusti, kusjuures ise ma seda ei taju. See on lavendlivedelik.

Vahepeal olen kuhugi jõudnud.. Suveöö on soe ja taevas tähti täis, umbes nagu Muhus. Istun majatrepil Tema kaisus. Räägime juttu ja grillime vahukommitaolisest materjalist moodustisi. Vaatame tähti ja armastame.. 

Eile:

Kihutame vanas autos mööda väikseid Kuressaare tänavaid kuskil Vana-Roomassaare kandis. Hästi põnev on. Õhk on suvine ja soe.. Ja meil on koos hea olla.

Kuskil Tuulte-Roosi kandis on taevas tuuline ja hall. Lennutame oma punast tuulelohet, naudime tühjust ja vaikust.

Täna:

Olen kooli sööklas, ootan kedagi.. pidime putru keetma, sest koolisöök on rõve. Mingid naljakad piklikud kringlid on meie laua peal paberi sees.

Edasi läheb tegevus kuskil hämaras tribüünidega saalis, mille põrand on kaetud tumerohelise pehme materjaliga. Veedan Temaga mõne romantilise hetke ja edasi tormame läbi tohutute ruumide rägastiku garderoobi poole ja astume suurest uksest õue. Meie ees on Firenze kirjud tänavad ja ootamatult puhas õhk. Tormame läbi vihma tänava lõppu, kus asub kirik. Sisse astudes on vaade imeline.. Läbi käikude jõuame järgmise tänavani, kus tunnen ära tuttava platsi ja ukse, mille kohal on kolmnurkne viil. Sisestan koodi ning astume sisse. Maja paistab tühi olevat, aga teiselt korruselt hõikab keegi. Läheme vaatama, see on Eva. Tal on tumepruunid lühikesed juuksed ja lopsakad huuled. Räägime elust ja asjadest.. 

Mäletan oma lugu väga katkendlikult, aga tunne on alles. Olen ikka veel unenäomullis, kuigi päev hakkab õhtusse jõudma.

Koolis toimub mingisuguse ürituse organiseerimine, istume auditooriumis ja lahendame erinevaid küsimusi. Tema oli ka seal. Hetke pärast saadetakse meid prantsuse keele klassi. Koolimaja on täiesti tühi, klass ka.. isegi õpetajat ei ole. Aga meile on arvutiekraanile lahti jäetud mingi Wordi dokument, kuhu on kirja pandud olulisemad asjad. Millegipärast keegi ei loe, istume veidi ja otsustame siis ära minna. Võtan tableti ja veel ühe valge asja kätte ja sumame läbi lume kuhugi "koju". Kodu meenutab täiesti tavalist magamistuba, heledates toonides, pisut vanamoodne. Võib-olla on tegemist ühikaga? Ta kaisutab mind, võtab sülle ja viib voodisse. Natuke katsumist ja roosat mulli.. ja siis läheme jälle kuhugi. Õues on hästi lumine ja vaikne. Millegipärast läheb Ta kiiremini eest ära.. Kooli aiast läbi minnes tuleb tee peal vastu tohutult suur karu, kes väga vihase ilmega minu poole jookseb, kahel jalal muide. Viskan midagi endast eemale, karu hüppab sellele järele ja muutub siis hoopis tillukeseks polaarrebaseks ja kaob. Tunnen võidurõõmu. Jalutasin edasi mööda Rootsi tänavat selle kohani, kus praegu on TTÜ Kuressaare kolledž. Seal seisab vana kahe- või kolmekorruseline tumeroheline puumaja, kus Ta mind ootab. Kui ma Temani jõudan, kallistame kaua ja ütleb, et armastab mind väga. Ja Tal on mingi naljakas müts peas...

Naljakas.. seda lugu võiks illustreerida kõige paremini Tema joonistatud pilt.

Viimasel ajal on unenäod eriti segaseks muutunud. Igasuguseid lõike ja juppe on tohutult palju, need on hästi kiired, hägused ja segase sisuga. Ometi kumab neist läbi mingi ühtlane toon, mis muudab nad seeriaks.

Ühes unenäos oli mingi teema koolikappidega. Alguses avastasin, et üritan vale kapi ust lahti teha. Siis tuli pähe mõte, et kapid on teise kohta tõstetud, aga numbri järgi olin ikka õige kapi juures, millest pärast avanemist vaatas vastu mingisugune sodi.. Sellest unenäost mäletan veel paberilehele keskjoondusega trükitud laulusõnu, aga ükski sõna peale ärkamist meelde ei jäänud. Vist oli mingi jõululaul..

Kooli neljas korrus. Mingi remont oli käsil, mille käigus tuli väga hinnalised kalliskividega kaunistatud suured ja rasked peeglid koridori tõsta ja hiljem klassidesse transportida. Mässasin ühe peegliga, mis oli minust mitu korda suurem (huvitav muide, et mul oli jõudu seda tõsta..) ja see ei tahtnud kuidagi püsti seista. Siis tuli üks spetsialist näitama, kuidas asi käib ja soovitas üldse eemale hoida, sest ma ju niikuinii ei oska .. Hiljem olin sama peegliga klassis 410, kus paigutasin ta tagumise seina äärde.

Tänases unenäos jätkus samasugune toon ja teema. Olin kooli hiljaks jäämas, ema viis mu vana punase Golfiga Smuuli tänava risti, kus autost väljudes võtsin kaasa autopaberi (plokk A4 valgeid pabereid, mis olid mõeldud autos hoidmiseks), kolm vorsti ja mingi magusa saia. Jalutasin kooli ja kapi juures olles tulid teised rääkima, et kellel on inglise keeles kõik asjad korras, ei pea tundi minema. Mõtlesin siiski korraks minna nägu näitama. Kui enne oli koolimaja täiesti tühi, siis nüüd jalutasin hoopis kunstiklassi poolt tulles mööda koridori. Mingid kaks tüüpi laulsid valju häälega. Üks neist oli otsustanud Aro stiilis riietuda - kena mikker pähe kammitud, ultramariinsinine särk, lisaks oli ta vesti selga tõmmanud. Poisi järel käis direktor ise ja vahtis temale ainuomase ilmega. Koridori teises otsas, seekord hoopis teisel korrusel, oli toimumas mingisugune operatsioon, kus patsiendile esitati teiste ees isiklikke küsimusi. Pärast toimus mingi arstide nõupidamine, kuid arstid osutusid hoopis näitlejateks. Läksin koju.. mõtlesin, et arvuti jäi kooli, aga leidsin selle riidekuhja alt üles. 

Samas unenäos jalutasin unenäoisaga männikus. Täiesti eestipärane koht, aga küllaltki künklik ja ühes orus oli pisut Gubbiot meenutavad keskaegsed majad, kusjuures Gubbio sümbolitega. Jalutasime sellest kohast mööda ja jõudsime mingi talu õuele. Koht oli mulle tuttav, läksin hoovimajja, mis oli samasugune nagu varem, aga tolmune. Aknast vaatasin, kuidas "isa" pani suure maja trepi ette mingisuguse ilutulestiku moodi asja, mille peale mammi kohe trepile tormas, koer kannul. Kutsu sai mingi tohutult suure toidukuhjaga üle kallatud, millest ta siis end läbi näris.. 

Maastik oli Umbria kohta suhteliselt lage, meenutades Andrea kodu juures olevat põldu. Suhteliselt kuivanud rohi, puid eriti ei olnud. Mara ja teiste itaallastega sõitsime rolleritega kuhugi putkasse, kust osteti suitsu ja pizzat. Mina nõudsin endale loomulikult Hawaii pizza. Edasi läks tegevus hoopis Kuressaare lossipargis, kus jalutasin koos Maraga. Pidi olema suve keskpaik, sest kõik oli väga roheline. Mitte selline kevadiselt õrn ja hele, vaid tume. Puudel oli hästi palju lehti, nii et park oli peaaegu pime. Rääkisin Marale meid hiljuti külastanud lõuna-itaallasest Mariast.

Siis olin Temaga ja ta sõpradega.. Sõitsime samuti rolleritega. Jõudsime kuhugi bowlingusaali või sellisesse kohta ja edasi ma ei mäleta..

Nägin väga ähmaselt, et olin oma koolis spordiõpetaja. Mõõtsin mingeid jooksuaegu hämaras spordihallis. Millegipärast toimusid jooksukatsed mitmes kohas, nii et pidin vahepeal mingeid raskeid tähiseid tassima ja ükski jooksja appi ka ei tulnud. Seejärel läksin hoopis läbi kooli koridori maja taha staadionile, sealt oli vaja mingeid asju tuua. Tagasi tulles olid uksed remondi tõttu suletud ja pidin minema läbi teise korruse. Seal oli ukse asmel mingisugune tumepunane vaip. Kõhklesin veidi, kas olen ikka õiges kohas, kuid hr Haandi kinnitas, et läbipääs on täiesti olemas. Jõudsin lõpuks kummaliste asjadega tagasi spordisaali. Nüüd olid seal juba lauad, keegi rääkis midagi ja lõpetajatel olid ühesugused valged roosade lilledega kleidid. Viisin asjad kuhugi ruumi ja mind kutsuti ka istuma. Sättisin üles statiivi fotoka jaoks. 

Püüan jälle põhjalikumalt mediteerimisega tegeleda ja loomulikult kajastub see unenägudes. Nimelt on viimase nädala ööd olnud väga-väga kirjud, mäletan igast ööst midagi, aga sageli ähmaselt. Sellegipoolest kirjutan mõned fragmendid siia üles.

20.novembril nägin unes lisaks Jaapani tüdrukule veel midagi endise ratsabaasi Vesta teemalist. Nimelt toimus seal endiselt tegevus, aga kõik oli väga muutunud. Ei olnud korda, tall oli räpane, mäletan veel ühte tohutult suure peaga inetut hobust. Mind saatis pidevalt noor sälg Wiking, kes üritas kelmikalt näksida-lutsutada. Aed oli rohtukasvanud ja olid tekkinud mingid uued läbikäigukohad. Mingil ajal oli tegevus hoopis teises kohas, väga-väga tillukeses tallis, kus olid suured hobused, kes trügisid ja mürgeldasid.

Järgneval ööl, nägin unes üüratult suurt arhitektuurimaastikku. Tegemist oli mingi suurlinnaga, kus inimene ei olnud suuruse poolest mitte keegi. Kuskilt bussipeatusest pidime üle tee minema, kuid ülekäiguraja kohale oli ehitatud hoopis pikliku kujuga kaubamaja, niimoodi Corbusier' stiilis postidele. Ruumi kokkuhoid ja kaubandusnipp missugune! See meenutas lihtsalt poodidega silda. Kui seal jäi silma väga muutunud stiiliga PTA boks, muutus mu unenägu teadlikult. Nimelt hakkasin poes otsima neid asju, mida mul tegelikult vaja on. Kui unenäomina jäi mingit asja vaatama, siis reaalne mina hüüdis talle, mida otsida, justkui oleks kiire. Muide, seal oli ka meesteosakond. Riietest veel nii palju, et seal olid mingid haiged mustad lakitud nahast kott-saapad. Nagu oleks mingid nutsud ümber jala tõmmatud, aga need olid kuldse paelaga pealt kaunistatud. Unenägu muutus pärisunest, mida ma ei mäleta, teadlikuks uneks ja sealt edasi ärkvel olekus unelemiseks.

Tänane unenägu leidis aset mingisuguse kooli keldrikorruse sööklas, mis meenutas natuke rohkem mingit pubi või sellist. Millegipärast arutlesin kellegagi selle üle, mis on kõige tõhusam nipp kaalust alla võtmisel - alustada enda mõtlemisest. Minu ümber kogunes tõeliselt peenikesi keppjalgadega põhikoolitibisid, kes olid teemast huvitatud ja nende seas olin ma popp :D Järsku läks kõik väga kiireks ja segaseks, oli mingi perekondade vahetuse teema, keegi Risto ja tema ema Lilith.. 

Muide, päris kindlasti tulevad unenäod siis, kui mediteerida ja õigel ajal magama minna, enne seda veel reikit teha. Ideaalne padi on ka kindlasti abiks. 

Tundub, et unenägemises on mõningane edasiminek toimunud - nägin esimest korda lõunauinaku ajal und. Ja veel nii täiuslikku! Nii terviklikku! Ärgates mäletasin kõike, kuid nüüdseks on osa kaduma läinud.. Aga nüüd siis unenäost.

Kõik algas endise poisi korterist (Kuressaares!) ja ma ei saanudki aru, miks ma seal olin. Jäin seal magama, täpselt samamoodi nagu päriselt - kogemata. Korraks isegi ärkasin ehmatusest ja hea oli end oma toast leida. Kui ma unenäos ärkasin, ehmatasin, jooksin ruttu koridori, tõmbasin saapad jalga ja sättisin end minekule, ise püüdlikult vabandades. Noormees millegipärast oli pealetükkiv ja palus, et ma ei läheks. Kui ma ukse lahti tegin, tõmbas temagi jaki selga ja tuli kaasa. Ta oli hoopis teistsugune, isegi nägu oli teine. Peale ilusast punasest tellismajast (see, mis Õuemaja juures on) väljumist läksime kumbki oma teed. Mina läksin linna poole, tema pargi poole.

Jalutasin läbi kultuurikeskuse. Seisatasin hetkeks leti ääres, mis asus ukse kõrval, ja nägin ühte sinisetriibulises džempris naist mingites paberites tuhnimas. Tema kõrval oli kast 11c matemaatikakontrolltöödega eelmisest aastast - töö nr 20. Keerasin korraks pea kõrvale ja juba ta andis mulle lehe, mille kohta (pidasin seda mate tööks) küsisin, kuidas see võimalik on? Ta vastas: "Nagu ikka," mille peale leidsin oma käte vahelt hoopis reklaamlehe. Tahtsin oma tööd tagasi või vähemalt näha küsida, aga naine oli juba kadunud. Samal hetkel tuli saali linnapoolsest uksest välja suurem rahvamass igasugustes veidrates kostüümides, väga ulmelise suurusega tegelasi ja muud sellist. Neil vist lõppes mingi proov. Vilksamisi nägin sinises džempris naist, aga ta kadus jälle.

Keegi noormees haaras mu enda käe kõrvale ja väljusime majast. Kiirel sammul kõndides nägin vilksamisi ta võrdlemisi väikest keha, pruuni lokkis juuksepahmakat ja boheemlaslikult karvast lõuga. Jalutasime, rääkisime kummalistest asjadest. Kasutasin võimalust, et küsida nende matemaatika tööde kohta. Ta ütles, et meie klassi motiivi kasutatakse ühes etenduses ning mulle meenus valge lipp, kuhu olime mustaga 11c peale trükkinud.

Enne silda läksime üle tee ja jalutasime edasi piki jõge või jõesängi kulgevat kitsast rada. Meist möödus palju väga erineval tasemel rulluisutajaid ning tema kasutas alati juhust, et mul ümbert kinni võtta ja teelt kõrvale tõmmata. Väga pealetükkiv, mõtlesin.. Aga ta käitus seejuures nii loomulikult, nagu oleksime terve igaviku teineteist tundnud.

Ühel hetkel olin ta voodis ja vaatasime laes rippuvast telekast mingit jaburat multikat. Mind hirmutas mõte, et nii suur telekas (selline vana ja suur) ripub laes, nihkusin tema poole, et ma täpselt teleka all ei oleks. Ta krabas mu kaissu ja küsisin, kas see telekas alla ei kuku. Ta vastas: "See on ju betooni küljes". Ma ei saanud aru sellest seosest ja küsisin, millega ta ripub seal. "Niidiga. Võid rahulik olla, see ei kuku alla, ta on seal juba ammu." Telekas kõikus vahepeal millegipärast hirmuäratavalt ja pugesin veel kaugemale, teki alla.

Ruumist veidi: elamine tundus olevat täiesti vastu maad. Selline suur madal saal, kus üks külg on klaasist. Klaasseina juurest vasakult tuli kõrgemalt trepp alla, ilmselt olid seal kõrgemal mingid teised eluruumid. Tema tuba asus saali tagumises vasakus nurgas, samamoodi veidi kõrgemal, aga ei olnud varjatud seinaga. Oli ainult pisike madal võre, et alla ei kukuks. Aga vaade pargile oli imeline... Kuskilt jutust tuli välja, et oleme Viljandis.

Ähmaselt mäletan mõnesid ilusaid hetki.. kallistusi, suudlusi. Tal vist siiski õnnestus mind võluda.

Siis tulid trepist ta ema ja õde, läks mingiks ägedaks seletamiseks, et miks poiss aega raiskab jms.. Mingi asi vist oli vaja ära teha ja tundsin end rohkem kui üleliigsena. See oli väga õige hetk kadumiseks e. ärkamiseks..

Sügis läheneb, terve nädal on kõvasti vihma sadanud ja rulluisuilmad hakkavad otsa saama. Kauem kui nädal ei tahaks niisama ka passida ja voodis raamatu lugemine teeb selja haigeks. Niisiis otsustasin hommikuujumisega, mis oli sügiseks planeeritud, juba praegu algust teha. Valida oli kahe ujula vahel: KG bassein või Rüütli veekeskus. Kuna hinnavahet eriti ei ole, otsustasin viimase kasuks, sest seal on ka sooja veega mullivann ja ei pea ujumismütsi kandma.  Hommikune ujumine, mis maksab 30.-, on argipäeviti kell 7.00-8.00, nädalavahetustel 7.00-10.00 .

Täna ärkasin kuskil 6 ajal, pikutasin veidi, äratasin keha üles ja läksin ujuma. Minu üllatuseks pole ujumine üldse selline varahommikune šokk kehale, nagu seda on rulluisutamine. Ujumine on mõnusalt värskendav ja ei väsita liiga ära. Ja mis põhiline - see teeb mind mu sügisnukruses veidi rõõmsamaks..

Et oma treeningut kombineerida hommikuvõimlemise ja joogaga, oleks ideaalne, kui ühel päeval nädalas saaksin enne kooli ujumas käia - see võiks olla päev, kus võimlen õhtul koolis. Nädalavahetustel jõuan ilusti enne ujumist hommikuvõimlemise ära teha. Ja paaril päeval nädalas peaks KINDLASTI joogat tegema.

Ahjaa, keerasin voodit toas 90 kraadi ja sellest ajast pole unenägusid näinud. Proovin veel mõnda aega..

Vannituba - selline suhteliselt avar, ilma vannita hetkel, ainult dušš on seina peal, sinise põranda ja valgete seinadega (kirjelduseks neile, kes pole mu kodus käinud). Olen Temaga koos duši all ja ühel hetkel saabub roosa mull, mis muutub punasemaks ja kuumemaks.. vannitoaerootika siis.

Jalutan kollase paneelmaja poole, sisenen viimasesse trepikotta ja lähen kolmandale korrusele. Ukse avab täiesti tundmatu ja mitte kõige ilusam tuhmblondide juustega tütarlaps. Ta juhatab mu viisakalt edasi, pakub leiba ja jäätist sinna peale (jäätise limpsin ära ja leiva poetan prügikasti - see oli üks vastikutest leibadest). Mingil hetkel on ärganud ta vanem vend ja tüdruk juhatab mu alla korrusele (jäi mulje, et korter oli läbi kahe korruse). Istun lahtikäivale diivanvoodile ja ootan Teda. Ja Ta tuleb. Räägime millestki ja läheme koos ära.

Oleme inglise keele klassis ja mängime mingit kummalist mängu. Oli antud mingi sõna, näiteks SEKS (nagu minu unenäos), millele tuli iga tähe juurde leida sõna ja see sõna ära seletada. See toimus eesti keeles ja mingite kummaliste tantrateemaliste sõnaraamatutega.

----

Kaks suurt kolmekorruselist puumaja mahajäetud põlluserval, millest ühel oli eriline ajalugu. Nimelt oli täpselt maja kõrval umbes kaks korda suurem ja hästi jäme puu, mis kunagi oli äikese eest kaitset pakkunud kahele ameeriklasest medõele.

----

Jalutame matkajatega laudteel, mis oli ehitatud üle mere. Vesi ei olnud sügav, selline meetri jagu ja hästi sinine, nii et hele liiv oli ilusasti näha. Liikusin kõige ees. Ühes kohas oli laud puudu, astusin sellest üle ja ei pannud tähelegi. Aga üks naine minu järel peatus, kummardas selle augu juures ja küsis: "Mis oli 2000 aastat tagasi? 4000?" Mingis kontekstis sai näiteks toodud angerjas, mis parasjagu laudtee alt läbi ujus.

Nagu hK juba kirjutas, on hommikuid, kus ärgates tead, et nägid unes midagi eriti sürri, aga konkreetset lugu kokku panna ei oska ja üksikud pildid kustuvad iga sekundiga. Viimasel ajal on mul neid päris tihti ja see teeb meeletult kurvaks. Olen tähele pannud, et mõnikord tulen unenäost tasapisi reaalsusesse ja siis juba hakkan konkreetselt mõtlema. Peaks kohe unenäo peale mõtlema, aga see üleminek on nii sujuv, et ei tule selle peale. Tavaliselt kipuvad siis need lucid unenäod ka tulema, aga just selles unepoolses reaalsuses, millest midagi ei mäleta. Võib-olla aitab selle vastu äratuskell, aga siis vist ei ole eriti lootust lucid dream'e näha.

Kirjutan siis viimasest kahest unenäost lihtsalt märksõnad.

Paar päeva tagasi: vana kollane veneaegne kivimaja kuskil põllul, tantsimine, Daimi dražeekommid, ilus roheline ja pisut müstiline vana aed ja Tema.

Tänane: must isane kassipoeg valge ninaga, kelle pesa oli kuskil kuuris, ta ema ja õde viidi minema; mingid inimesed - kõik naised, erinevas vanuses ja pole neid kordagi kuskil kohanud; saun, mille kasutamiseks pidi ilgelt kaua ootama kuskil klassiruumi moodi kohas koos nende inimestega. Muide, see on üks selliseid, kus kurb tunne kassipoja pärast on ikka veel alles, aga lugu selle taga ei mäleta.

On öö. Valmistun kuhugi purjetama, täpselt ei mäletagi, kas Virtsu või Roomassaarde. Alguses olen koos vanematega, aga mingil hetkel avastan end üksindusest. Ümberringi on sügavmust vesi sinaka läikega, õrnhallikas udu ja täielik vaikus. On nii pime, et mitte midagi ei näe, ka kursi valin täiesti umbes. Ühel hetkel hakkan paaniliselt taskulampi otsima, leian selle ja lülitan sisse. Kohe enda kõrval näen teisi jahte ja saan aru, millise ulmelise kiirusega aeg on möödunud. Jooksen vööri, et hoogu pidurdada kokkupõrke vältimiseks, seejärel otsin endale koha teiste jahtide vahel.
Istun koos vanematega (nende?) jahi peal ja muljetan oma reisist. Jutust tuleb välja, et olen kogu aeg nendega olnud, mille peale küsin: "Kus ma olin?" Ma ei saa enam midagi aru ja meeltesegaduses hüppan merre, Jägermeistri oranž pusa ühes käes, ning hetkega torkab pähe unenäoloogiline seletus asjale. Ujun vanemate poole ja alustan lauset: "Mäletate, mul oli kunagi üks väike tumepunane paat... " Aga see mõte kaob kuhugi ära. Vanemad küll ei ütle, aga pakuvad lahenduseks, et olin ikkagi nendega, aga nägin und. Selline topeltunenägu siis.. Kuigi ise jään mõtte juurde, et tulin üksinda, sest see oli lihtsalt nii reaalne.

----

Hommikupoole nägin unes, et mulle saadeti postiga mingid eksklusiivsed kontserdipiletid, mis sisaldas veel ööbimist luksushotellis ja muud taolist. Läksin telefoni otsima, et helistada ja küsida, kas see on ikka tõsi, aga siis ärkasin üles..

----

Millalgi nägin Teda unes, aga ma ei mäleta, mis kontekstis.. ja sellest on kahju.

Külm ja hall hilissügisene õhtu. Maapinnalt õhkab külmust ja värvilised lehed on juba ammu hallikaspruuniks muutunud. Jalutan läbi pimeduse mingi hoone poole, mis ei asu kodust väga kaugel. Tänavalambid heidavad üksikutele raagus puudele kahvatukurba valgust. Sisenen majja tagumisest uksest ja otsin üles auditooriumi, kus pidi toimuma mingisugune esitlus. Ruum on üleni puidust, mis annab veidike soojust külma sügisõhtusse. Õpilased istuvad pinkidel, mõnedel on istumise all padi, mis annab märku sellest, et nad on kutsutud kooli esindama mingile üritusele. Loomulikult istub sellisel padjal ka Eva. Küsin, kuidas tal läinud on, ja liigun teise ukse kaudu ruumist välja. Vaatan kella - 17.58 - 2 minutit kokkusaamiseni linnas. Jooksen trepist üles ja leian sealt Mardi, kes on samuti end minekule sättimas. Astume tänaval vaikseid märkamatuid samme, nagu poleks olemas ei sügist ega meid.

Tagasi majas, ülemisel korrusel, millest osa on ehitatud ööbimiskohtadeks. Vaatan tervet seina katvast aknast halli rahutute lainetega merd. Üksik laid teravate kivinukkidega lisab veel kogu vaatepildile teravust ja punane meremärk on ammu oma värvi kaotanud. Mõtlen, et seda kõike tahaks Temale näidata, see mõte on nii reaalne. Astun paar sammu tagasi ja võtan laualt klaastopsi, kuhu kallan sisse veidi pärlmuttervalget kreemjat ainet. Sinna peale kirjutan sarnase tumepruuni asjaga Modi. Mart kirjutas ka mingi sõna, mida ma täpselt ei mäleta. Kuskilt tulevad minu väike vend ja Mardi väike vend ning mingil põhjusel on vaja korraks kodus käia. Elame peaaegu kõrvuti majades. Võtan vennal käest ja astume sügisesse. Vahepeal on veel pimedamaks läinud ja kõrged tänavalaternad tunduvad veel nukramad. Ületame sõidutee ja astume puu alla lehtedesse. Maas on väike surnuks külmunud hiir, mille must kass väga kiiresti sealt ära viib. Jõuame koju, paneme soojemad riided selga ja läheme tagasi õue. Teisel pool tänavat asuva suure punase kortermaja ees ootabki Mart oma vennaga. Astun majaäärsele betoonplaadile ja vaatan maha.

----

Kooli vanast võimlemisklassist, kus nüüd asub raamatukogu, on saanud bassein. Kõik asjad on endise koha peal, aga lihtsalt pool ruumist on veega täidetud.

----

Ema e. minu endine töölaud oli täiesti puhtaks tehtud. Kõik riiulid olid korda sätitud, mitte ühtegi üleliigset asja ei olnud. Ilus vaatepilt, kahju, et ainult unes.

Sõnaga mahl meenub vist kõigile mingisugune tetra-pakis Lätist toodud magus vedelik, aga järgnevas tekstis on mahla all mõeldud värsketest puuviljadest pressitud mahla. Retsept: 4 greipi, 4 apelsini, 2 sidrunit (võtsin 2,5 greipi, kuna need olid väga suured).

Hommikul jõin ainult vett ja umbes 10 ajal jõin esimese klaasi mahla (2 apelsini, sidrun, greip - 2 klaasitäit) - mõnusalt külm, palju apelsini ja üldse hea. Enne lõunat jõin teise klaasitäie. Tühja kõhu tunnet ei olnud terve päeva jooksul kordagi, aga kuskil lõuna paiku hakkas väga külm. Ema, kes on mahlapäevade osas kogenud, kinnitas, et see on normaalne. (Toidu kaudu saadav energiahulk oli ju väiksem.) Lõuna ajal pressisin uuesti mahla (1,5 apelsini, greip, pool sidrunit) ja jõin sealt saadud kahest klaasitäiest ühe lõunasöögiks ja teise peale tööd. Raskel või pikal tööpäeval muidugi sellist organismi puhastamist ei soovitaks, sest õhtul sain juba päris korraliku peavalu, mille vastu aitas 1,5 tundi und peale tööd ja hiljem reiki. Õhtul oli juba selline tunne, et ei tahtnud enam mitte midagi, aga otsustasin siiski veel ühe klaasitäie mahla juua (pool apelsini, pool greipi, pool sidrunit). Läksin normaalsel ajal magama, kõht igastahes ei korisenud ja uni oli hea. Järgmist (st tänast) hommikut alustasin klaasitäie kamaga ja ülejäänud päeva püüan ettevaatlik olla.

Märkused:

• Inimene ongi oma harjumuste ori! Käisin toas ringi, söögiasjad olid laua peal ja korraks tekkis tunne, et tahaks midagi. Siis mõtlesin hetke ja leidsin, et mul ei ole ju kõht tühi. Järeldus: ärge sööge niisama harjumusest, vaid siis, kui selleks vajadus on.
• Järgmiseks hommikuks olin 1,5kg kergem, mis ema sõnul pidi säilima, kui pisut ettevaatlikum olla.
• Ei tohi unustada vee joomist! 1,5l vett läks ikkagi ära nagu tavaliselt. Ja vesi on hea..
• Soojad riided on abiks.
• Tööpäeval praktiseerida ei soovitaks (vähemalt esimest korda mitte). Muidugi tundub see ahvatlev, sest töö juhib mõtteid mujale, aga keegi ei keela mingit muud tegevust leida.
• Tundub, et kuskil 2-3 nädala pärast tahaksin seda korrata.
• Selline kogus tsitruselisi läks maksma ligi 80.-
• Hea on olla!