joan

Olen isahunt, kes üritab koos emahundiga suurest talust põgeneda. Maja ümber on kaks karjamaad ja kaugemal mets. Esimesel korral õnnestub üle aia hüpata, aga metsapiiril on müür, millest me ei saa üle. Järgmine põgenemiskatse, hoopis teise suunda.. kolmandal korral siis saame müürist üle ja jookseme metsa, mis on pikliku kujuga. Saab joosta ühele poole või teisele poole ning hiljem selgub, et ka mets on aiaga piiratud. Üks inimene ajab meid taga. Emahunt kaob varsti kuhugi ära ja inimene, kes meenutab noort Eduard Viiraltit, tahab hoopis sõbraks saada. Niisiis kolime metsas mahajäetud majja. Elame seal, midagi süüa ei ole.. Taluinimesed tulevad meie juurde laamendama ja pritsivad igale poole valget guašši laiali.

Teises unenäos olen ma mina ise, millest annab tõestust vannitoa peeglisse vaatamine. Olen külas tumedapäisel noormehel, kes väga meenutab ühte näitlejat. Oleme koos, lõbutseme, käime koos duši all ja armastame.. Ainuke probleem on selles, et ma ei tunne teda, ei tea ta nimegi. Ma ei ole näinud ta vanemaid, kes teises toas askeldavad.. Kõik on väga ilus, aga pinnapealne, ja see hirmutab mind.

Ps. Eile vaatasime koolis prostitutsiooniteemalist õppefilmi. Loodetavasti pole viimane unenägu sellega seotud, kuigi aeg-ajalt on unenäod hiljutiste sündmuste üle vindi keeratud variant. Ehk siis ei hakka pealkirja muutma..