joan.blogr.com - Blog (RSS 2.0)

Kõik on vanaks jäänud

joan — Sun, 13 Apr 2008 09:10:19 +0200

Tulevik. Olen mingitel asjaoludel Tallinnas, kuigi linnast ühtegi kohta ära ma ei tundnud. Järsku olen Margo juurde sattunud ja imetlen maja külge ehitatud pisikest lahtist katusealust, mida kasutatakse nii veranda, panipaiga kui ka kasvuhoonena. Ruum on tõeliselt pisike, seinal on kõikvõimalikku kola alates hakklihamasinast lõpetades vanade pannide ja kruvikeerajatega. Nende vahel kasvavad viinamarjad ja tomatid. Väga soe ja kodune tunne tekib. Ühel hetkel tuleb üks Pireti õdedest, ta vist ei tunne mind. Enne kui ta midagi öelda jõuab, tuleb Margo ja tervitab rõõmsalt. Ta on vanemaks saanud.. umbes 40 ligi. Aga mina olen endine. Korraga hakkab mul vastik, et kõik on eluga edasi läinud, aga mina "olen ikka veel Saaremaal koolis". Jooksen minema. Ütlen, et mu buss läheb tunni aja pärast. Millegipärast ei lähe ma kõige otsemat teed bussijaamani, vaid mööda paralleeltänavat. On pime, järsku saavad ilusad vanad majad ja tänavavalgustus otsa, tee läheb mäest alla ja kõik muutub tundmatuseni. Ootan linnaliinibussi, mis ei tule ega tule. Ühel hetkel sõidan mingis autos edasi, jõuan juba kuhugi maale, kui avastan, et sõitsin vist bussijaamast mööda. Tagasi ka enam ei jõua.

Istun bioloogiaklassis ja ei viitsi õpetaja möla kuulata. Selja taga on aknad. Jään vaatama järjest tumedamaks muutuvat pilvetompu, mille keskel helendab midagi. See hakkab paisuma ja plahvatab. Vaatepilt on imeline! Püüan seda pinginaabrile kirjeldada, aga ta ei usu. Varsti näeb klassi külgmistest akendest, kuidas lindid ja mingi muu taoline sodi, USA lipuvärvides muide, akna all keerleb. Midagi tähistatakse..

Aktsioon

joan — Fri, 11 Apr 2008 16:40:20 +0200

Tegevus toimub suures tehasehoones, mis on ümber kujundatud mingit laadi ühiskondlikuks keskuseks (poed, üritused jne).

<pornolõik jääb seekord vahele>

Tõmban kapuutsi pähe, panen päikeseprillid ette, vaatan kella ja jooksen kahe korruse vahel asuvasse pesumasinatega ruumi, kus pidime tiimiga kokku saama. Ühel blondil tibil on infot, et meid jälitatakse. Keegi ei tea, kui suur see kamp on, aga ründajaid tuleb ikka igast seinapraost. Esimest kohtan kuskil nurgas varitsemas, aga ta näeb mind ja ei saa midagi teha. Jooksen mööda saepuruga kaetud staadioni, minu kõrval on tüüp, kes viskab mind noolemängu nooltega. Saan mõnedega pihta, aga üllataval kombel väga valus ei olegi. Selle eest viskan topeltjõu ja -täpsusega nooled tagasi. Ta jääb maha, aga ees on juba järgmine. Sellel saavad nooled suhteliselt varsti otsa ja siis üritab ta mind liiklusmärgiga lüüa, see ebaõnnestub.

Maailma kõige kurvem uni..

joan — Mon, 31 Mar 2008 06:28:37 +0200

Hiilisin õhtuhämaruses mööda uduseid soid. Isa oli juures ja õpetas, kuidas ja kuhu astuda. Jõudsime tee äärde, kus varjusime autode eest. Siis läksime edasi mööda kuivemat rada, mis oli täis roostetanud rauda. Lõpuks jõudsime mingi suure põlluni, kus asus lagunenud heinaküün ja eemal pisike maja. Pidin kassi püüdma seal.. aga ei õnnestunud.

Teises unenäos olin tema kaisus. Ta ütles, et armastab mind.. ja lubas, et ei tee enam kunagi midagi sellist. Kurb..

Nõrganärvilistele ei soovita..

joan — Sat, 08 Mar 2008 16:45:45 +0100

Hullumeelne, mis viimase kahe päeva jooksul on toimunud.. väga kirjud unenäod nimelt.
Eile öösel nägin mingeid õudusunenägusid, mis oma fantaasiaga mind siiski väga võlusid, seepärast üritan need siia kirja panna. Olen kuskil Giomici sarnases lossis, mis näeb seest välja nagu vana tööstushoone. Endised vangid ajavad mind taga, aga nad püütakse kinni ja neid hoitakse võrgus. Aeg-ajalt nad pääsevad jälle lahti, aga väga suurt ohtu ei ole, sest kui teise ruumi astuda, muutub ka aeg. Niisiis käin lossis ringi, aeg muutub kogu aeg täiesti suvaliselt. Pidevalt kardan, et astun uksest sisse ja mingi tüüp jõllitab mulle vastu. Lõpuks pääsen õue. Jooksen mäenõlvale, kus toimub keskaja stiilis lahing. Tegemist on vaimudega, nii et keegi kellelegi viga teha ei saanud. Eranditeks on mõlemal poolel üks inimene. Kui vaim ründab inimest, ei juhtu midagi, aga need kaks hakivad teineteist päris ära. Olen pealtvaataja, aga vahepeal on suht rõvedad lähikaadrid, mille peale ärkan.
Teises unenäos kõnnin koolimajas, aga osa seinu ja treppe on puudu, mistõttu on kõik väga valge. Mahajäetud.. nagu vana katlamaja. Minu käega juhtus midagi. Kui seda vaatasin, oli käe pealt nahk maas ja auk käes. Luud olid kõveraks paindunud ja luude all kuivanud ja kokku tõmmanud nahk. Küllaltki rõve.. Ühel hetkel vaatasin peeglisse ja kui põske puudutasin, koorus sealt samamoodi jupp ära ning järele jäi tühjus ja kokku kuivanud lihas..

Milline fantaasia.

Lõunauinaku ajal suutsin väga põhjalikult magama jääda (kokku 4,5h!) ja nägin üsna kummalist und, mis algas sellega, et meie tundidesse lisandus usundiõpetus. Küsiti, kes tahavad töövihikuid. Olin üks kolmest. Järgnes elav arutelu selle üle, kes mida usub. Kuna ma ise ei ole hakanud uurima, millele "minu usk" kõige lähemal on, siis keegi tark ütles, et segu idast ja läänest, erinevatest usunditest, mis võib isegi tõsi olla, kuigi "läänelikud usud" on kohati arusaamatud minu jaoks. Edasine vaidlus toimub juba kuskil korteris. Igaüks tegeleb oma asjadega. Mina teen massaaži ja naudin elu. Köögis askeldab mingi kleenuke pruunide lokkidega tüüp, kes mulle tõsiselt närvidele käib, sest ta käitub teistega nii, nagu tema oleks kõige parem inimene maailmas. Ta otseselt ei suru oma usku peale, aga oma kohalolekuga häirib sellegipoolest. Ta on tüdrukuga, kes teda jäägitult imetleb, mis kõrvaltvaadatuna tundub jabur ja plikast on kahju.. piiratud silmaringiga. Poiss ise käitub ka ääretult naiselikult. Nad küpsetavad midagi, aga hoopis teistmoodi. Mikrolaineahjus mingeid piparkoogi moodi asju vist. Väikesest telekast näidatakse uudiseid enneolematult suure terroriakti kohta.. kas näidatakse või olen ise lennukis, mis lendab Saudi-Araabiasse. Kõik aknakatted on ees ja lennuk on pime..

Hunt või inimene?

joan — Sat, 01 Mar 2008 09:15:13 +0100

Olen isahunt, kes üritab koos emahundiga suurest talust põgeneda. Maja ümber on kaks karjamaad ja kaugemal mets. Esimesel korral õnnestub üle aia hüpata, aga metsapiiril on müür, millest me ei saa üle. Järgmine põgenemiskatse, hoopis teise suunda.. kolmandal korral siis saame müürist üle ja jookseme metsa, mis on pikliku kujuga. Saab joosta ühele poole või teisele poole ning hiljem selgub, et ka mets on aiaga piiratud. Üks inimene ajab meid taga. Emahunt kaob varsti kuhugi ära ja inimene, kes meenutab noort Eduard Viiraltit, tahab hoopis sõbraks saada. Niisiis kolime metsas mahajäetud majja. Elame seal, midagi süüa ei ole.. Taluinimesed tulevad meie juurde laamendama ja pritsivad igale poole valget guašši laiali.

Teises unenäos olen ma mina ise, millest annab tõestust vannitoa peeglisse vaatamine. Olen külas tumedapäisel noormehel, kes väga meenutab ühte näitlejat. Oleme koos, lõbutseme, käime koos duši all ja armastame.. Ainuke probleem on selles, et ma ei tunne teda, ei tea ta nimegi. Ma ei ole näinud ta vanemaid, kes teises toas askeldavad.. Kõik on väga ilus, aga pinnapealne, ja see hirmutab mind.

Ps. Eile vaatasime koolis prostitutsiooniteemalist õppefilmi. Loodetavasti pole viimane unenägu sellega seotud, kuigi aeg-ajalt on unenäod hiljutiste sündmuste üle vindi keeratud variant. Ehk siis ei hakka pealkirja muutma..

Tähed tolmus

joan — Fri, 22 Feb 2008 14:53:34 +0100

Astun bussi ja mulle söödetakse sisse mingeid tablette, mis pidid hädavajalikud olema. Istun akna all ja vaatan tähti. Mulle meenub, et Madise tähtkuju üks täht on sama, mis minul (ärge otsige loogikat) ja kutsun ta enda juurde, et rääkida. Lobiseme suvalistest asjadest. Keegi tuleb ja annab mulle mingit vedelikku, sest ma räägin liiga valjusti, kusjuures ise ma seda ei taju. See on lavendlivedelik.

Vahepeal olen kuhugi jõudnud.. Suveöö on soe ja taevas tähti täis, umbes nagu Muhus. Istun majatrepil Tema kaisus. Räägime juttu ja grillime vahukommitaolisest materjalist moodustisi. Vaatame tähti ja armastame..

Ta näitab mulle kaardi pealt, kus ta maja asub. Plaanil on kujutatud ühtlaselt kruntideks jaotatud maalappe ja nendevahelisi teid.. aga see ei ole linn, sest tegemist on eramajadega, mis asuvad üksteisest suhteliselt kaugel. Kaart ise on reljeefne, nii et rohelist ala katsudes on tõesti tunda muru tekstuuri.. ja hall ala tundub sõrmede all kui asfalt.

Hetk tulevikust

joan — Thu, 21 Feb 2008 14:47:32 +0100

Jalutan koos Temaga keskpäeval täiesti tundmatuseni muutunud Ruhnu saarel, maastik meenutab pigem Muhu avarusi. Kõnnime mööda teed, mis teeb ringi ümber saare ja on ümbritsetud üksteisest küllaltki eemal asetsevate uute kortermajadega. Otsime elukohta. Jõuame ilusa helekollase L-kujulise nelja korrusega maja juurde, mis hakkab mulle kohe alguses meeldima. Sellel on lillekastid sepistatud piirdega rõdudel, selline lõunamaine stiil. Mõtlen, et maja nurgas oleks väga lahe elada, umbes teisel või kolmandal korrusel. Jalutame veel ringi ja õhtul pimedas jõuame sama maja juurde tagasi. Seekord uurime elamu tagumist külge, kuhu viib kitsas asfalttee, teisel pool on hõre männimets. Maja alumisel korrusel paistab läbi akende ujulakompleks mullivannide ja aurusaunadega. Üleval on katuseterrassid. Siseneme trepikotta ja läheme teisele korrusele nurgakorterit vaatama. See on tõeliselt lahe! Kujundatud kollase ja teiste soojade toonidega, materjaliks valdavalt puit. Lisaks kõigele on korteri mitmetasandiline ja heledast puidust redelitega. Tahan!

Hiljem, kui oleme end sisse seadnud, vaatan kaardilt, et maja asub saare lõunaosas ja lennuväljale lähemal. Järgmisel hetkel istungi lennukis, seletan midagi kiiresti mobiiliga... ja ärkan.

Suvi ja tuulelohed

joan — Fri, 08 Feb 2008 19:06:38 +0100

Eile:

Kihutame vanas autos mööda väikseid Kuressaare tänavaid kuskil Vana-Roomassaare kandis. Hästi põnev on. Õhk on suvine ja soe.. Ja meil on koos hea olla.

Kuskil Tuulte-Roosi kandis on taevas tuuline ja hall. Lennutame oma punast tuulelohet, naudime tühjust ja vaikust.

Täna:

Olen kooli sööklas, ootan kedagi.. pidime putru keetma, sest koolisöök on rõve. Mingid naljakad piklikud kringlid on meie laua peal paberi sees.

Edasi läheb tegevus kuskil hämaras tribüünidega saalis, mille põrand on kaetud tumerohelise pehme materjaliga. Veedan Temaga mõne romantilise hetke ja edasi tormame läbi tohutute ruumide rägastiku garderoobi poole ja astume suurest uksest õue. Meie ees on Firenze kirjud tänavad ja ootamatult puhas õhk. Tormame läbi vihma tänava lõppu, kus asub kirik. Sisse astudes on vaade imeline.. Läbi käikude jõuame järgmise tänavani, kus tunnen ära tuttava platsi ja ukse, mille kohal on kolmnurkne viil. Sisestan koodi ning astume sisse. Maja paistab tühi olevat, aga teiselt korruselt hõikab keegi. Läheme vaatama, see on Eva. Tal on tumepruunid lühikesed juuksed ja lopsakad huuled. Räägime elust ja asjadest..

Rhonat otsides

joan — Wed, 30 Jan 2008 18:38:07 +0100

Maabume hommikuhämaruses tundmatul maal, millegipärast meenub Holland. Pärast väikest jalutuskäiku jõuame esimeste elamuteni - täiesti tavaline paari kõrgema künkaga maastik, tegemist on tulevikuarhitektuuriga. Siseneme ühte "mätasmajja" ja vaatepilt on tõeliselt kummaline. Kogu ruum on uuristatud käikudeks ja ovaalseteks pesadeks mitmel korrusel. Tillukesi ruume eraldavad avad on samuti ümarad, seinad on ebatasased ja lubjatud välimusega, millele hämar soe valgus annab virsikukarva tooni. Mööblit ma ei märka, aga on selge, et iga ruum kuulub kindlale inimesele ja need on läbikäidavad, moodustades niimoodi terve käikude süsteemi. Kõige rohkem sarnaneb see ehitis vist sipelgapesale. Võiks arvata, et elamu on ebameeldiv, aga üldse mitte.. on kuidagi väga soe ja kodune tunne.
Minuga koos on veel mingid kaks nooremat inimest, keda ma üldse ei mäleta ja mingil hetkel kaovad nad täiesti ära. Otsime ühte Rhona-nimelist tütarlast ning meid juhatatakse järgmise mätasmajani ja öeldakse, et teisele korrusele on vaja minna. Kui olen kohale jõudnud, näen valget redelit ning ronin üles. Teise korruse tuba paistab juba ja kohe minu ees on kastvoodi, kus üks tumedapäine noormees raamatu lugemise katkestab ja mulle tervituseks naeratab. Ta kutsub mind oma tuppa, mis näeb juba täiesti tavalise elamise moodi välja. Igal pool on raamatud ja muu pudi-padi, aga silmnähtavalt mingist vanast ajast, võib-olla tema lapsepõlvest. Vestleme elulistel teemadel ja ühel hetkel istume õues, mätasmaja kõrval asuva puu oksal. Selle maja ümbruses on üldse palju vanu ja suuri puid, kuigi üldiselt on maastik suhteliselt lage. Mere värskust on tunda ja hommikusinises taevas säravad üksikud heledamad tähed. Kuskil eemal on tuulegeneraator, mis teeb naljakaid liigutusi ja pärast kukub üldse mätta peale, aga midagi ei juhtu. Läheme tagasi tema tuppa, mis asub ühtäkki täiesti tavalise, pisut itaaliapärase kahekordse kivimaja teisel korrusel. Kõik on hele. Avara toa kõrval on kolmnurkse kujuga vannituba ja ülemise korruse galerii. Vasakult, otse toa kõrvalt läheb trepp alla, paremale jääb avar köök ja otse ees on välisuks. Läheme õue.. Rhonast ja kahest saatjast ei tea ma siiamaani midagi.

Talveromantika

joan — Sat, 12 Jan 2008 15:35:42 +0100

Mäletan oma lugu väga katkendlikult, aga tunne on alles. Olen ikka veel unenäomullis, kuigi päev hakkab õhtusse jõudma.

Koolis toimub mingisuguse ürituse organiseerimine, istume auditooriumis ja lahendame erinevaid küsimusi. Tema oli ka seal. Hetke pärast saadetakse meid prantsuse keele klassi. Koolimaja on täiesti tühi, klass ka.. isegi õpetajat ei ole. Aga meile on arvutiekraanile lahti jäetud mingi Wordi dokument, kuhu on kirja pandud olulisemad asjad. Millegipärast keegi ei loe, istume veidi ja otsustame siis ära minna. Võtan tableti ja veel ühe valge asja kätte ja sumame läbi lume kuhugi "koju". Kodu meenutab täiesti tavalist magamistuba, heledates toonides, pisut vanamoodne. Võib-olla on tegemist ühikaga? Ta kaisutab mind, võtab sülle ja viib voodisse. Natuke katsumist ja roosat mulli.. ja siis läheme jälle kuhugi. Õues on hästi lumine ja vaikne. Millegipärast läheb Ta kiiremini eest ära.. Kooli aiast läbi minnes tuleb tee peal vastu tohutult suur karu, kes väga vihase ilmega minu poole jookseb, kahel jalal muide. Viskan midagi endast eemale, karu hüppab sellele järele ja muutub siis hoopis tillukeseks polaarrebaseks ja kaob. Tunnen võidurõõmu. Jalutasin edasi mööda Rootsi tänavat selle kohani, kus praegu on TTÜ Kuressaare kolledž. Seal seisab vana kahe- või kolmekorruseline tumeroheline puumaja, kus Ta mind ootab. Kui ma Temani jõudan, kallistame kaua ja ütleb, et armastab mind väga. Ja Tal on mingi naljakas müts peas...

Naljakas.. seda lugu võiks illustreerida kõige paremini Tema joonistatud pilt.

Rongireis

joan — Thu, 10 Jan 2008 14:35:53 +0100

Varahommikul jõuan lõpuks staadioni tribüünide taha, kus on suured betoonplokid. Sätin seal veidi oma asju, kui hakkab vihma sadama ja lähen tribüünide alla varju. Millegipärast tulevad eriti erootilised mõtted pähe.. Vihm jääb järgi, lähen tagasi betoonplokkide juurde. Keegi tuli või läks, tahtis või andis midagi, see jäi segaseks. Millegipärast on mul kohutavalt kiire, et Tema juurest läbi minna ja siis ruttan juba hallide kortermajade ja poriste põldudega ääristatud maanteed mööda raudteejaama. Olen täiesti segaduses, millise rongi peale pean minema ja mis üldse toimub, aga kohutavalt kiire on. Keegi annab mulle pileti ja näitab, kuhu minema pean. Istun rongi ja siis meenub mulle, et ma sõidan Prantsusmaale, läbi mingi teise riigi. Korraga ma ei tea, millise Pariisi rongi peale istuda ja kuidas sealt edasi jõuda, aga unustan selle sillerdava ümbruse tõttu ruttu. Kuskil on suur saal, mis on millegipärast täiesti tühi, ometi on lauad korralikult kaetud ja pool saali on jäetud tantsimiseks. Igaks juhuks ma sinna ei lähe..

Leian end järgmisest jaamast. Tabloo näitab, et paariminutiste vahedega lähevad kohe-kohe välja kolm või neli Pariisi rongi, aga ma ei tea, millise peale istuda. Loomulikult ei jõudnud ma enam ka piletit osta ja pean öö kuskil veetma, seda osa ma ei mäleta.

Järgmisel päeval jõuan õnnelikult Pariisi ja millegipärast tunnen end kohutavalt kindlana, olgugi et prantsuse keelt ma super hästi ei oska ja linna ka põhjalikult ei tunne. Jalutan Gare de l'Esti ja kassas ütlen, et soovin Tremont'i sõita.. aga parandan end kiiresti, sest väikese küla nimi ei ütle mitte midagi ja ütlen ruttu: "Bar-le-Duc." Tädi seal kassas võtab ühendust naaberkassaga mingisuguse kummalise süsteemi abil ja lisaks piletile annavad nad mulle ka mingisuguse võtme tohutult pika paela otsas. Tahan juba ütlema hakata, et mul ei ole seda vaja, aga mõtlen siiski ümber. Iial ei või teada.

Rongis istudes meenub mulle, et mitte keegi ei tea mu tulekust, aga see ei sega mind - nad ei peagi teadma. Kui olen kohale jõudud, saan teada, et see võti on mingi kämpingulaadse asja oma. Tuba asus mäenõlval ja oli pikliku kujuga, natuke meenutas rongivagunit, aga oli tehtud kivist ja pisut keskaegse stiiliga. Selline täiesti lihtne koobas, kui nii võib öelda. Hetk pärast sisseseadmist tuleb üks tumedate pikkade lokkis juuste ja karvase lõuaga mees ja hakkab külge lööma. Ta suudleb mind ootamatult ja sel hetkel ma ei taha olla ma ise. Järgnevat näen kõike kõrvalt: see mees suudleb hoopis valges kleidis tumedapäist habemega (!) naist.. Väga veider, aga ka sealses õhkkonnas on midagi erootilist, ilmselt nende tunded ja meeleolud on kuidagi edasi kandunud, kuigi vaatepilt pole just väga veetlev. Mees palub naist, et ta ööbiks tema juures, aga naine keeldub vallatult. Miks mitte, isiklik elamine on palju mugavam.. Samal ajal on tunda ka kellegi kolmanda kohalolekut, mis justkui häiriks seda situatsiooni, aga saan aru, et see olen ma ise.

Unenäoseeriad

joan — Mon, 24 Dec 2007 21:15:10 +0100

Viimasel ajal on unenäod eriti segaseks muutunud. Igasuguseid lõike ja juppe on tohutult palju, need on hästi kiired, hägused ja segase sisuga. Ometi kumab neist läbi mingi ühtlane toon, mis muudab nad seeriaks.

Ühes unenäos oli mingi teema koolikappidega. Alguses avastasin, et üritan vale kapi ust lahti teha. Siis tuli pähe mõte, et kapid on teise kohta tõstetud, aga numbri järgi olin ikka õige kapi juures, millest pärast avanemist vaatas vastu mingisugune sodi.. Sellest unenäost mäletan veel paberilehele keskjoondusega trükitud laulusõnu, aga ükski sõna peale ärkamist meelde ei jäänud. Vist oli mingi jõululaul..

Kooli neljas korrus. Mingi remont oli käsil, mille käigus tuli väga hinnalised kalliskividega kaunistatud suured ja rasked peeglid koridori tõsta ja hiljem klassidesse transportida. Mässasin ühe peegliga, mis oli minust mitu korda suurem (huvitav muide, et mul oli jõudu seda tõsta..) ja see ei tahtnud kuidagi püsti seista. Siis tuli üks spetsialist näitama, kuidas asi käib ja soovitas üldse eemale hoida, sest ma ju niikuinii ei oska .. Hiljem olin sama peegliga klassis 410, kus paigutasin ta tagumise seina äärde.

Tänases unenäos jätkus samasugune toon ja teema. Olin kooli hiljaks jäämas, ema viis mu vana punase Golfiga Smuuli tänava risti, kus autost väljudes võtsin kaasa autopaberi (plokk A4 valgeid pabereid, mis olid mõeldud autos hoidmiseks), kolm vorsti ja mingi magusa saia. Jalutasin kooli ja kapi juures olles tulid teised rääkima, et kellel on inglise keeles kõik asjad korras, ei pea tundi minema. Mõtlesin siiski korraks minna nägu näitama. Kui enne oli koolimaja täiesti tühi, siis nüüd jalutasin hoopis kunstiklassi poolt tulles mööda koridori. Mingid kaks tüüpi laulsid valju häälega. Üks neist oli otsustanud Aro stiilis riietuda - kena mikker pähe kammitud, ultramariinsinine särk, lisaks oli ta vesti selga tõmmanud. Poisi järel käis direktor ise ja vahtis temale ainuomase ilmega. Koridori teises otsas, seekord hoopis teisel korrusel, oli toimumas mingisugune operatsioon, kus patsiendile esitati teiste ees isiklikke küsimusi. Pärast toimus mingi arstide nõupidamine, kuid arstid osutusid hoopis näitlejateks. Läksin koju.. mõtlesin, et arvuti jäi kooli, aga leidsin selle riidekuhja alt üles.

Samas unenäos jalutasin unenäoisaga männikus. Täiesti eestipärane koht, aga küllaltki künklik ja ühes orus oli pisut Gubbiot meenutavad keskaegsed majad, kusjuures Gubbio sümbolitega. Jalutasime sellest kohast mööda ja jõudsime mingi talu õuele. Koht oli mulle tuttav, läksin hoovimajja, mis oli samasugune nagu varem, aga tolmune. Aknast vaatasin, kuidas "isa" pani suure maja trepi ette mingisuguse ilutulestiku moodi asja, mille peale mammi kohe trepile tormas, koer kannul. Kutsu sai mingi tohutult suure toidukuhjaga üle kallatud, millest ta siis end läbi näris..

Otsin kohta oma toas...

joan — Mon, 24 Dec 2007 20:53:26 +0100

Seekord siis meditatsioonist vahelduseks.. Mõnda aega mediteerisin lihtsalt toolil istutes, vaatasin vastasseinas põlevat lampi. Muide väga häiriv on, kui lamp põleb kuskil mujal. Seejärel istusin kõikvõimalikes asendites maas lambanahal, väike padi tagumiku all, aga ikka ei olnud päris see. Proovisin veel madratsi peal ja enda suureks üllatuseks sain hoopis teistsuguseid elamusi. Esimesel korral istusin enam-vähem keset voodit, näoga ukse poole. Kohutavalt raske oli pilku fookusest välja lasta ja mõtteid välja lülitada. Ühel hetkel tundsin, et tahaks silmad kinni panna ja tegin seda. See aitas rohkem keskenduda ja hakkasin tundma, kuidas mul ei ole nahka, käsi, jalgu, mitte mingeid füüsilisi piire. Tundsin, et olen valgusekera, keskelt eredam, äärtest hajus. Selline ühtlaselt ümar ja mitu korda suurem kui ma tegelikult olen. Väga konkreetne tunne oli igastahes..

Teisel korral (20.dets) istusin umbes selle koha peal, kus mul on tavaliselt padi ja vaatasin lambi poole. Samamoodi oli tohutult raske keskenduda, aga tunne oli parem, kuigi valguskeratunne oli tunduvalt nõrgem.

Täna istusin näoga peeglilaua poole ja vaatasin seal põlevat küünalt, aga millegipärast hakkasin nutma. Lihtsalt niisama. Ei mingit kurba mõtet ega midagi, lihtsalt selline suvaline melanhooliahoog.. Veidi aja pärast proovisin uuesti ja leidsin, et see asend on siiamaani parim, sest ei olnud mingit probleemi ümber lülituda. Ja istusin kaua..

Rolleritrip Itaalias

joan — Fri, 07 Dec 2007 15:05:45 +0100

Maastik oli Umbria kohta suhteliselt lage, meenutades Andrea kodu juures olevat põldu. Suhteliselt kuivanud rohi, puid eriti ei olnud. Mara ja teiste itaallastega sõitsime rolleritega kuhugi putkasse, kust osteti suitsu ja pizzat. Mina nõudsin endale loomulikult Hawaii pizza. Edasi läks tegevus hoopis Kuressaare lossipargis, kus jalutasin koos Maraga. Pidi olema suve keskpaik, sest kõik oli väga roheline. Mitte selline kevadiselt õrn ja hele, vaid tume. Puudel oli hästi palju lehti, nii et park oli peaaegu pime. Rääkisin Marale meid hiljuti külastanud lõuna-itaallasest Mariast.

Siis olin Temaga ja ta sõpradega.. Sõitsime samuti rolleritega. Jõudsime kuhugi bowlingusaali või sellisesse kohta ja edasi ma ei mäleta..

Päev unenäomullis

joan — Tue, 04 Dec 2007 19:54:49 +0100

Kõik oli ilus. Olime koos, rääkisime igasugustest asjadest, joonistasime, vaatasime minu sketše roosatriibulisest plokist, kaisutasime.. kuni mulle tuli pähe, et see ei saa reaalsus olla, kuna ei ole nädalavahetus. Ärkasin selle peale üles ja tahtsin tagasi. Kogu ülejäänud päev möödus suhteliselt nukras unenäomullis..

Igastahes, üks tuttav kirjeldas, kuidas ta tavaliselt ärkab (reaalselt või siis unes) loogikavigade peale üles. Olen nüüd ise ka neid rohkem märkama hakanud. Mõnikord ärkan päriselt, mõnikord läheb uni edasi, aga koos enda mõtetega. Päris hea nipp iseenesest ja vaja on ainult seda teadmist, et ärgatakse ebareaalsuste tõttu. Umbes sama hea, et sina-vormis kõne kuulamine ei häiri, kuni ei pane tähele ega tea, et see paneb teise inimese ebamugavust tundma.